Oleme töö uueks mõelnud. Nüüd vajab kontor pahupidipööramist, et seda uut tööd toetada. Thulema on selle väljakutse vastu võtnud ja ennast ümber mõelnud, pakkudes välja teist tüüpi mänguruumi, mööbli, mis on võimeline reageerima, mis jätab vabadust inimestele ning võimaldab ehitada paindliku kollaažirikka keskkonna.
Thulema uus kontseptsioon hõlmab nii laudade kui aktiivsete vaheseinte seeriaid kui ka kummalisi väikeseid mööblielemente. Ühed on sosistavad ja tagasihoidlikud, teised ekspressiivsed ja valjult hõikavad.
Thulema elegantsete kohvikuhõnguliste jalgadega lauaseeria valikus on pea kõik erinevad lauaplaadikujud väikestest ovaalsetest kuni suurte platoodeni. Need lauad on loodud mitmetüübiliseks kasutuseks, neil puudub esimene ja tagumine külg.
Lauaseeriat täiendavad ratastel liigutatavad akustilised seinad, mis võivad kanda nii tahvlit, telerit, riiuleid, andes võimaluse paindlikult ruume muuta ja liigendada.
Pilku püüdev lauariiul – tänapäevane alternatiiv sahtliboksidele ja kappidele – on iseloomuga mööbliese, pakkudes kohta nii käekotile kui mobiili kontaktivabale laadimisele.
Ekspressiivsed värvilised seinariiulid on põnevaks vastandiks pastelselt tumedates toonides lauaseeriatele.
Thulema uus ehe ja isikupärane laud Vint on loodud ergonoomikat ja optimaalset kasutajamugavust silmas pidades: eelistatud tööistmele sobiva kõrguse leidmine käib lihtsalt, loogiliselt, ehedalt, ilma elektrimootorita.
Disain: Iseasi tootedisainibüro
Kõik Thulema uude kontseptsiooni kuuluvad mööbliesemed ootavad uudistama Thulema salongis, Pärnu mnt 158.
Kergelt antud lubadused. Närisin seejärel kaks päeva pliiatsit ja veendusin, et kogu maailm on viimse telliseni valmis ehitatud. Ei ühtegi päästvat ideed. Peale lõunat sain kolleegid tunniks projektiruumi. Joonistasime terve seina täis. Uskumatu. Õhk sai ideedest tiine. Turg näib auklik nagu emmental. Kuidas saaks selle loova vaibi enda töökohale kaasa võtta?
Mis mõttes mul ei ole oma lauda? Meil olid kõigil need küsimused, kus on mu tass, kuhu panen oma laste pildid, kus ma oma vahetuse kingi hoian. Ja neil polnud vastuseid anda. Siis jäime aastaks koju ja nüüd olen siin nagu oodatud külaline. Nagu klient spas, kus võin valida millist massaaži soovin või kuhu mullivanni istun.
Kui voog peale tuleb, siis sukeldun naudinguga Exceli värelevasse merre. Arvud hakkavad elama ja tantsima, ma juhin prognoose ja löön kokku meie käivet ja kasumit. See on kõik minu tehtud! Aga ta ei tule, see voog, kui keegi sulle kogu aeg õlale koputab. Ja siis on see kõik üks piin. Ja alati on üks mill puudu.
Varem oli see nagu häbiasi. Et ei saa hakkama. Nüüd võidan iga päev poolteist tundi autoroolist. Vaade on super, istumine mugav, kohv hea ja keegi ei tule oma muresid kurtma. Nokitsemine ja kaasuste kirjutamine edeneb suurepäraselt. Unistamine ka. Tõsi, teinekord saavad unistused võitu. Noh aga siis on võimalik see vara öösel tagasi teha. See on oma aja ja ruumi võlu.
Kõige enam naudin tööl pingpongi. Ei, mitte seda monotoonset lauatennise kõksimist, vaid aju pingpongi. Sina teed põhja ja siis käin mina sellest üle ja saadan tagasi. Mõtteid üksteise peale ladudes saab hirmust üle ja ideed lähevad lendu. Ja koos tehes on pärast kuidagi suurem tunne.
Ootan seda hetke, kui tuleb käsk: palun järgmiseks esmaspäevaks kvartali ülevaadet! Kolm vaikset päeva. Kolm minu enda päeva kontori kõige ihaldatumas ruumis, kus muidu võib veeta vaid neli tundi jutti. Isegi telefoni peab välja lülitama. Need on päevad täielikult mulle endale.
Iga jutt vajab oma vaimset kohta. Kontoris suruti need varem kõik koosolekuruumi. Formaalsed lood ja pikad lauad. Aga nii ei lähe kõik lahti. Ei pääse sügavale. Ärilõunad on paremad. Ja eriti golf aga kõik ei mängi veel. Parim võimalus kontoris on liikuda diivanite piiratud pehmesse ruumi. Oled ühtaegu kohal ja samas eemal. Ja suhtlus on vahetu. Ega mul oma laua taha väga asja ei olegi.
Märkan üha paremini kui pea tuimaks läheb. Töö ei jookse, tahaks midagi näksida ja näoraamatut lehitseda. Siis ei ole enam mõtet ekraani vahtida ja tööd simuleerida. Selg sirgu ja uitama. Kuuendal on meil korralik kohv ja alati mõni molutaja veel. Teinekord ka ülemused. Siin kuuled neid lugusid, mida hommikustel rivistustel ei räägita. Varsti koputabki aju kuklas ja teatab, et tal on vastus valmis.
Mõtlesin alati, et õppimine jäi maha kooli. Sinna endisesse ellu, kus olid teised mured ja rõõmud, mida enam taga ei igatse. Kus sa sellega. Alles nüüd tajun, kuidas pean pingutama, et uusi oskusi omandada ja tööle panna. Ja see meeldib mulle. Ausalt öeldes rohkem enda kui firma pärast. See ongi see jõud ja rõõm, mis mind siia kohale tõmbab. Kodus seda ei tee. Ei ole kellegagi jagada. Äkki siis on ikka firma pärast?
Mulle sobib kodukontor. Aga kui päris aus olla, siis mõnikord on vaja kodust keset päeva lihtsalt ära põgeneda. Koera eest. Laste eest. Muruniiduki ja kalli abikaasa eest. Võiks ju ka kohvikusse minna, aga tööl on oma boonused. Kohvi tasuta ja vahel kohtud mõne kaaslasega, keda oled seni vaid ekraanilt näinud. Üks on elus palju pikem kui ette kujutasid, teine on paksuks läinud, kolmas võluvalt kergemeelne. Päev avastusi täis.
